Matši seis enne viimast päeva oli suhteliselt lootusetu – 11,5 : 6,5 Suurbritannia-Iirimaa kasuks, kuid Jean van de Velde poolt juhitud Euroopa meeskond suutis võita viimasel päeval mängitud esimestest individuaalmatšidest lausa viis ning viigistada seisu. Kui seejärel suutis Nicolas Colsaerts võtta ära pool punkti David Horsey käest, tundus, et mandri-Euroopa 11-aastane ooteaeg selle tiitli järele on tõesti lõppemas. Kuid seejärel suutis uustulnukas Scott Jamieson vastu pidada ja võita päeva esimese punkti Paul McGinley meeskonnale ning vaekauss hakkas kalduma brittide-iirlaste poole.

Kui Ian Poulter napsas võidu Matteo Manassero üle viimasel green’il oma uskumatu lähenemislöögiga ning Mark Foster läks peale 17ndat rada ühega juhtima, tagas see Suurbritannia-Iirimaa meeskonnale 14,5 punkti, mis oli võiduks piisav.

Matši lõpptulemuseks jäi küll tasavägine 15,5 : 12,5, kuid see oli tohutu töö, mida mandri-Euroopa meeskond pidi tegema, et hoida ennast konkurentsis eriti peale esimest ja kolmandat võistluspäeva, mil britid-iirlased tegid puhta töö.

"Õnneks oli mul hästi tasakaalustatud meeskond, kellel ei olnud küll piisavalt kogemusi, kuid poisid moodustasid ühtse tiimi, nii et nad tulid sellest lõpuks edukalt läbi," ütles meeskonna kapten McGinley. "Scott Jamieson’i mängu tähtsus oli meile tohutu – see muutis seisu meie kasuks.“

"Tegelikult ma olingi peamiselt keskendunud Scotti mängule, käisin temaga kaasas alates 14-ndast rajast, sest teadsin millise tähtsusega see matš meile on. Ja Scott oli tubli. Ma tahtsin, et Scott’i mängiks üsna konservatiivselt, sest see toimus rasketes tingimustes, ja ta suutis teha täpselt nii, nagu ma ütlesin,“ sõnas McGinley.

"Ma tunnen tohutut rahulolu nähes, kui keegi sellistest nagu Scott või David Horsey läbivad võistluse nii, nagu nad tegid. Mark Foster mängis samuti hästi - see punkt oli pöördelise tähtsusega. See, et me püsisime kogu aeg ühega peal, kas rohelises või punases, mitte kunagi ei kukkunud siniseks – see oli oluline. Ja muidugi viimases paaris oli Ross Fisher kindel kui kalju."

Van de Velde oli pannud esimestesse matšidesse oma tippmängijad ja see tasus ennast kohe ka ära. Ka eelmisel päeval võitnud Thomas Björn võitis maailma edetabeli nr.2 Lee Westwood’i tulemusega 2/1, olles alguses olnud kolme rajaga maas. Westwood tundus olevat pidurdamatu, olles löönud birdie’d esimesel rajal 3 meetri ja 3-ndal 10 meetri pealt ning lüües 5-ndal rajal lähenemislöögi lipu kõrvale. Aga Björn kasutas kõiki oma kogemusi, et mängus püsida ja mänguvead hakkasid Westwoodi mõjutama peale seda, kui ta tegi 3 putti 6-ndal rajal. Taanlane, kes oli kaks aastat tagasi mandri-Euroopa meeskonna kapten (kui nad ka kaotasid), lõi sisse 10-meetrise puti 14-ndal rajal ja läks esimest korda juhtima. Kui peale seda tõmbas Westwood 17-ndal rajal oma lähenemislöögi vasakule paksu rough’i sisse ja duffas oma chipi, oli kõik läbi.

"Lee oli täna esimestel radadel sensatsiooniline," ütles Björn. "Minu jaoks oli vajada lihtsalt vastu pidada, kuni Lee tegi oma esimesed vead ja alles siis sain ette. Lõpus suutsin head mängu näidata, aga kokkuvõttes oli see ikka väga raske võitlus."

Sellel hetkel oli võistluse tulemuspaneel mandri-Euroopa edu tõttu sinine ja lisaks suutis Björni kaasmaalane Anders Hansen veel ühe rajaga võita Simon Dyson’it. Inglane oli nelja matšiga suutnud võita juba 3,5 punkti, kuid jäi peale 7-ndat juba 3 rajaga maha. Dyson lõi 8-ndal wedge’iga suurepärase lähenemislöögi ja tundus, et sai sellest innustust, kui jõudis 13-ndal rajal viigini, kuid eelmise nädala KLM Open’i võitja sädeme kustutas Hanseni 10-meetrine birdie-putt 14-ndal. 7-meetrine putt 16-ndal pani Hanseni Dormie-2 seisu, ja kuigi Dyson võitis järgmise par-5 raja, näitas Hansen oma raudseid närve viimasel green’il, kui sai sisse 8-meetrise birdie-puti.

Kui kaks esimest võitu olid raske võitluse tulemus, tulid järgmised kolm punkti mandri-Euroopale suhteliselt lihtsalt. Francesco Molinari poolemeetrine putt 15-ndal rajal andis talle võidu 4/3 Jamie Donaldsoni üle. Itaallane sai ette teisel rajal tehtud par’iga, kui tema kõmri vastane oli sunnitud mängima lähenemislöögi puu tagant vasaku käega. Peale seda Molinari enam tagasi ei vaadanud.

Alex Norén lõi Robert Rock’i tulemusega 4/3, kusjuures inglane ei suutnud teha ühtegi birdie’it.

McGinley võis veel loota Open’i tšempionile Darren Clarke’ile, et see peataks selle kaotuste jada, kuid põhja-iirlane mängis matši, mida soovib kindlasti unustada, kaotades 4/2 oma endisele Ryder Cup’i partnerile Miguel Angel Jiménez’ile. Sellega oli võistlus viigis 11,5 : 11,5.

Sel hetkel oli mõlemale poolele vajalik võita kolm punkti viimasest viiest matšist.

Näis, et Horsey võib võita esimese punkti Suurbritannia-Iirimaa meeskonnale, sest ta jätkas oma nädalast puttamise meistriklassi, lüües kohe esimesel rajal üle 8-meetrise puti sisse. Ta oli kahega peal, kui oli veel neli rada mängida, kuid pika löögiga belglane Colsaerts tegi tap-in birdie 15-ndal par-5 rajal, päästis punkrist pari järgmisel par-3-l ning ja jõudis 2,5-meetrise putiga 17-ndal rajal viigini. Viimasel rajal tegid mõlemad pari ja see matš jättis meeskondade tulemuse ikka viiki.

Šotlane Jamieson tõi McGinley poolele esimese võidu, kui lõi tulemusega 1Up Pablo Larrazábali, hoolimata viimase vaprast võitlusest. See oli selle uustulnuka poolt muljetavaldav tulemus, eriti arvestades dramaatilist hetkeseisu meeskondade vahel.

Kui viimase kolme matši jooksul oli Suurbritannia-Iirimaa meeskonnal võiduks vaja ainult 1,5 punkti, siis selle suunas astus suure sammu Ian Poulter, nagu ta seda rajamängu formaadis ka palju kordi varem on teinud. Olles kaugel oma parimast mängust sel nädalal, pani Ryder Cup’i staar ja endine WGC-Accenture Match Play meister kõik oma oskused mängu, et saada jagu 18-aastasest itaalia tõusvast tähest Manasserost. Olles peale front-9-i ühega maas, päästis Poulter 8-meetrise putiga eluliselt vajaliku pari 13-ndal, 16-ndal viigistas seisu, veeretades sisse 4-meetrise birdie-puti ning vaadates, kuidas Manassero tegi pisut jäiga lähenemislöögi lipust 4 meetri kaugusele, lõi rough’ist tähelepanuväärse löögi lipust pooleteist meetri peale, mille lõpetas birdie’iga. See võidetud punkt tähendas, et Suurbritannia ja Iirimaa ühendvõistkonnal on vaja ainult poolt punkti. Hetk hiljem peale Poulter-Manassero matši tagas Foster täpselt selle, mida vaja oli, minnes 17-ndal ühega ette Raphaël Jacquelin’i vastu.

"Mul oli vaja lõpus midagi teha," avaldas Poulter. "Manassero tegi suurepärase löögi ja ma ütlesin Paul’ile, kes kõndis mulle fairway’l järgi, et ma löön otse peale. McGinley palus mul küll hetke oodata, aga ma panin otse peale,“ naeris Poulter. „Käitusin küll tema korralduse vastu, aga teate ise, see tasus end ära.“

Veteran Mark Foster suutis viimasel rajal vastu pidada  ja tõi ka meeskonnale punkti. Ross Fisher poolitas punkti Peter Hansoni vastu ning sellega oli tulemus selge. "See on olnud puhtalt meeskonna töö sel nädalal," ütles Fisher. „Kõik mängisid erinevate partneritega. Tipp-mehed – Poulty,  Westy ja Clarke - on fantastilised. Paul McGinley on olnud lihtsalt tohutult hea kapten, väga inspireeriv, lihtsalt täiesti briljantne."

Van de Velde ütles: "See võit oli meile väga lähedal. Nagu Paul mainis, see tulemus oleks võinud ükskõik kummale poole kalduda. Suur kiitus Poulterile, et tegi ühtekokku kolm birdie’it viie rajaga. Sa harva kaotad mängu, kui see juhtub siis, kui oled vaid ühega maas.“